vahepeal....

...juhtus nii mõndagi.
Nüüd siis püüan kõik olulise panna sõnas ja pildis kirja mis viimase 1,5 kuu jooksul juhtunud on.

Et siis juulis oli meil poja haige. Palavik tõusis vahepeal ikka päris kõrgele ja ma olin ikka kohe päris mures. Teisipäeval alanud palavik andis järgi alles neljapäeva pärastlõunaks. Kuid 16.07 käisin näitasin Hugo ikka uuesti arstile, ette. Endiselt polnud teada kas poja tervise pärast järgmisele päevale planeeritud tuttavate pulma ikka saame minna või ei. Arst vaatas Poja üle ja ütles, et kui palavik uuesti ei tõuse, siis tema ei näe põhjust miks me ei võiks minna.

No igaljuhul oma juuksuri aega ma ära ei öelnud. Järgmisel päeval oli Hugol tunduvalt parem, ainus, mis veel meenutas haigust, oli punane lööve, mis algas pealae pealt ja laupäeva õhtuks oli levinud ka mujale kehal. Nii siis oli me pojal siiski nn "3 päeva palavik" . Läksin siiski juuksurisse ja lasin omale soengu pähe teha. Oh kui mõnus tunne see oli. Oi kui ammu ma polnud enam juuksurisalongis käinud. No olgu märgitud soenguga jäin ma vägagi rahule.



17.07 käisime seega siiski pulmas. Päris tore ja ilus pulm oli. Kuid omale siiski sellist ei tahaks. Kui mind üldse kunagi "ära võetakse". (A)

Peale pulmi, läksime nädalaks maale, kuna Argol hakkas puhkus. No üldjoontes oli puhkus ilus. Ilmad olid vägagi ilusad soojad, poja sai kuhjaga õues olla. Tal tuli kolmas hammas. Argo tegi maal kõvasti tööd. Remontis lauda põranda, et saaks uued kanad võtta nende asemel, mis tuhkur sügisel või oli see koguni talvel ära sõi. (olgu mainitud, et peale uue põranda panekut, otsustasid vanad, et kanu siiski ei võeta).



Siis hakkas Argo vanades varemetes korda looma. Juba mõned aastad tagasi rääkisin, et see prügimägi sauna taga tuleks ära likvideerida, (tegelikult on neid prügihunnikuid seal mustmiljon, aga tasa ja targu ehk hakkab asi looma ja ühel päeval on tõesti koht kus on tore puhata ja ei pea pidevalt muretsema, et Hugo endale klaasikillu jalga astub või kuskile auku kukub. Kui nüüd veel ka lubjaauk kinni aetaks oleks juba tunduvalt parem) nüüd siis asuti asja kallale. Alustuseks hakkas ta müüri taastama. See osa mis valmis sai on päris ilus, kuid aega võtab see kõvasti, aga noh ega ka Rooma linna üleöö ehitatud (või ehitati?).


Raske on aga maal olla kui miskit teha ei saa. Lihtsalt ei lasknud poja mul miskit teha, pidevalt tahtis tähelepanu. No ja kui siis 23.07 palusin ämma, et ta natuke aega last käruga sõidutaks, et korjan seni õunad maast ära, oligi jama käes. Ühel hetkel, olin käpuli maas ja oi kui valus oli. Suutsin vaid hõigata: "Kalli murdsin vist käeluu!" (mis täpselt juhtus, ei suuda ma meenutada. Äi arvab et ronisin puu otsa, sest üks kuivandoks oli murdunud, ise ma seda küll ei usu. No võin olla rumal, aga mitte nii rumal, et sellise pool mäda puu otsa ronida või seal rippuda). Argo, tegi käele lahase, pakkis lapse autosse ja sõitsime Tartusse kus selgus, et tõesti käeluu on randmest katki. Käsi tõmmati paika ja pandi kipsi. (Etteruttavalt olgu öeldud, et kipsis olin 5 nädalat). Väga valus oli. Ja kuna toidan last ikka rinnaga siis arstide soovitatud valuvaigistid ei tulnud kõneallagi. Pidin piirduma paratsetamoliga. Ega ta ikka ei vaigista küll valu. Esimesed päevad olid väga valurikkad. Ööd veel hullemad. Mees pikendas oma puhkust, et saaks aidata lapsega toimetamisel. Ma ei saanud ju ise ühe käega millegagi hakkama. Nii siis oli vaja, et keegi tõstaks ta söötmise ajaks mul tissi otsa ja pärast sealt ära. Keegi pidi aitama, teda riietada ja mähkida, peput pesta jne. No kalli natuke aitas aga enamuses ikka püüdsin ise hakkama saada, tema toimetas ikka oma müüri kallal.


26.07 aitas Argo lapsel sauna juures peput pesta, mille tulemusel sõitsime taas Tartusse kiirabisse. Nimelt lõi poja pea vastu sauna katuse äärt lõhki, kui issi teda nalja tegemiseks tõstis.
Imelik. kui oma käe murdsin oli see küll valus, kuid suutsin mõelda ka muudele asjadele ja suht rahulikuks jääda. Kui aga poja peahaava vaatasin läks süda pahaks. Õnneks kiirabis selgus, et ehmatus oli suurem kui asi väärt. Isegi õmblust ei läinud vaja piirduti haava liimiga.
Aga eks igal halval asjal ole ka oma head küljed. Järgmisel hommikul, peale pea ära löömist, oli pojal lõikunud neljas hammas.
Mehel lõppes ka nädalane puhkuse pikendus ja ta pidi linna tagasi sõitma. Kuna mina aga olin üe käega endiselt nii saamatu, et lapsega siin hakkama poleks saanud, viis ta meid lapsega minu vanemate juurde.
Seal olime kaks nädalat. Vaene ema, pidi igal ööl miljon korda ärkama, et aidata mul Hugo üheelt küljelt teisele tõsta, et saaksin talle rinda anda. (nii siis läks luhta me plaan mehe puhkuse ajal püüda laps rinnast võõrutada, pigem rippus ta peale mu õnnetust veel rohkem öösel tissi otsas)
Mõlemal nädalavahetusel sõitis mees meid vaatama. Väga armas. Tegelikult algul arvasin, et ta ei tule, aga tuli. Vahel ma ikka üllatun.
Maal oli kokkuvõttes mõnus olla. väga lihtne oli väljas käia. kaks trepiastet ja oligi käru väljas. Oma liivakast ja kiik. Oeh tunnen sellest linnas kõige enam puudust. Maal suutsin isegi ühe käega käru ja lapsega välja minna ja kui tahtsime tuppa siis võtsin lihtsalt ta kärust välja ja läksimegi tuppa, käru jäi mee järgmist välja mineku tuju ootama. Linnas aga kui tuled tuppa, siis ikka koos käruga ja ega ikka nii kergelt taas välja ei lähe.
Oeh kui ma kunagi rikkaks saan (KUI KUNAGI), siis esimese asjana ostan maja koos suure aiaga. Aga noh tõenäosus on et ma miljoni või kaks võiddan on suht nulli lähedane, nii siis piirdun unistamisega. Selle eest ju raha ei küsita:)
Nüüd oleme juba teist nädalat linnas pojaga. Eelmisel nädalal võeti kips ära. Ma loll arvasin, et kui kips ära võetakse siis ongi kõik korras, et käsi on nagu enne. Tuhkagi. Nii siga valus on endiselt. Välja näeb nagu koolnu käsi. Liigutada on valus, ja harjutusi peab tegema, poja kõrvalt selleks väga aega pole, kuid püüan õhtuti siiski aega leida. Isegi mm kätt painutades tahavad pisarad silma tulla...nii paganama valus on. Arst ütles, et rusika reegel on selline, et taastumine võtab 2x nii kaua aega kui kips oli. Seega 5nädalat kipsi tähendab et käsi on normaalne enamvähem 10 nädala pärast- jäänud on veel kõigest umbes 9 nädalat:).
Nüüd vist sai kõik enam vähem lühidalt kirja