Et siis nii....

Kui nüüd kedagi huvitab (tõenäoliselt küll mitte), miks ma aind lapsest kirjutan, siis põhjus on lihtne. Mu elus polegi väga midagi muud. Või noh on. Aga ei miskit märkimisväärset. Hommikud algavad sellega kui laps ärkab,magama lähen õhtul siis kui laps läheb magama. Päevi ja öid sisustavad hetked, kui laps kisab, või naerab või ronib kuhugi või siis kui jalutan taga väljas. Kadunud on päevareziim kus ta kindlal ajal väljas magama sain. Nüüd väljas jalutades on pigeem erandid need päevad kui ta tõesti kärus magab, varem oli vastupidi, erandid olid need päevad kui ta ei maganud kärus.
Eile jõudsin siis nii kaugele, et lasin mehel lapsevoodile ära võetud külje tagasi panna. No ei olnud enam normaalne, et õhtul last ta voodisse magama pannes ta sealt oma 12x (miinimum) välja ronib. No ütleme nii, et poja just ei rõõmustanud selle üle. Tegelikult oli ta lausa hüsteerias. Ning veel tänagi oli raskusi lõuna ajal tema voodisse saamisega. Sellist kisa pole meil just tihti.
Aga siiski on lahe vaadata kuda ta iga päev miskt uut õpib ja iga päevaga aind asjalikumaks muutub. Ma endiselt ei jõua teda ära imetleda.

Mis siis aga veel mu elus põnevat on?
Näiteks käin esmaspäeva õhtuti hambaarsti juures. Kulukas tegevus. Samas ainuke hetk kui saan kuskil käia nii, et last kõrval pole. Samas ega hambaarsti juurde ka just lihtne saada pole. Enne pean mehele kaks nädalat pinda käima, et ta tuleks peale tööd kohe koju. Seni on ta ikka püüdnud samale ajale miskit muud orgunnida.
Lisaks olen see kuu käinud kahel sünnipäeval lapsega. Ja siis arsti juures ja muidugi ikka laps kaasas.
Näitasin arstile igaksjuhuks oma sünnimärgid ette. Vaatas üle. Suuremat tähelepanu pööras kolmele sünnimärgile, millest üks on healoomuline kasvaja, mis tekib tavaliselt putuka hammustusest ja kaob tõenöoliselt 30-40 aastaga ise ära. Et siis polegi enam kaua jäänud oodata. See "sünnimärk" on mul olnud mäletamist mööda umbes 10-12 aastat.