oskab ju

Oi eile olin tubli. Jalutasime pojaga (tema muidugi ei jalutanud vaid passis kärus) Anne-Ly juurde, sealt jalutasime koos vanalinna. Vanalinnas uudistasime natuke käsitöö laadal, poja sai omale sini-must-valge mütsi, siis käisime tornide väljakul lilleaeda vaatamas (polnud see aasta suurem asi). Ja sealt siis jalutasime mustakale tagasi. Õhtul kui sammulugeja kapile panin näitas see 22039 sammu. Minu rekord vist:)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid hoopis sellest, et käisin eile taas hambaarsti juures. Issi oli pojaga kodus. Olgugi, et issi oli meil korduvalt ähvardanud, et kui kutt kakib siis on seni kakise tagumikuga kuni emme koju tuleb. Aga vot ei olnud. Issi siiski vahetas mähkud ära:) Esimest korda ja täitsa sai hakkama. Oskab küll kui tahab. Aga alati jääbki asi tahtmise taha pidama vist tal. ja tegeld ega seni pole olnud tal ka vajadust seda teha, sest mina olen ju alati olemas.
Mul on ikkagi parim mees . No vähemalt minu jaoks on ta parim ja pojale on ta ikka parim (ja tegeld ainuke) issi:)