Kokkuvõte viimastest kuudest

Täpsemini viimasest pea kaheksast kuust, mis poja meiega juba olnud on. Alles see oli kui müttasin ringi suur kui elevant või piinlesin sünnitusvaludes ja juba.....
Imelik kuidas sellline väike olevus suudab kõike muuta.
Alustuseks olen ma palju ettevaatlikumaks muutunud, vähe sellest, et autoga kihutamine ei tule kõneallagi (mitte et ma ennem kihutaja tüüpi olin, aga vahel ikka tuli ette küll, et kiirendasin ja pidurdasin järsumalt) nüüd on autosõit muutunud sujuvamaks, juba selle pärast, et väike poja on autos ja temaga ju ei tohi midagi juhtuda. Kui varem läksin ülekäigurajal tihti punasega üle tee siis nüüd lapsega ei julge isegi rohelise tulega teed ületada enne kui kõik autod ikka ilusti pidurdanud on. Vales kohas tee ületamine on täiesti mõeldamatu.
Lisaks olen ma nüüd ikka täielik Paanika-Jaanika. Iga väiksemgi punn või kriimustus lapse nahal tekitab korraga sadamiljon küsimust. Kui laps poleks tasulise arsti juures arvel, siis vist istuksingi ainult arsti ukse taga.
Ja otseloomulikult pole mittemiski nii nagu ma oma helesinises unistuses ettenägin (kui see välja jätta et mul/meil on kõige nunnum poja). Kui lootsin, et laps magab nagu ingel igal ööl ja loomulikult ka päeval uinakute ajal, siis eksisin. Esimesed 5 kuud magas ta päeval ainult väljas. Peale seda ta väljas vankris enam üle 15 minuti ei maga. Vaja ju maailma uudistada. Ööd on algusest peale keerulised olnud. Ei maga ta oma voodis ja rinnast ta öösel ei loobu senini. Söögivahed on senini öösiti umbes tunnised. Umbes 1,5 kuud oli vägagi raske, aeg kui öösel kutt ei lasknudki tissi lahti. Ja kui proovisingi karmi emmet mängida ja tissi magavalt lapselt ära võtta algas hädakisa, mis võis kesta tunde (üle 1,5h mu oma närvid vastu ei pidanud) kuniks tissi taas suhu pistsin.
See tissitamine on üldse üks omaette teema. Kardan et raskem aeg on veel ees. Võõrutamine.
Esimese kahe nädalaga, ei olnud kutt piisavalt kaalus juurde võtnud. Arst soovitas tissi anda igal võimalusel kui kutt küsib. Et ta kosuks. Nii ka tegin. Kosus.Kuid kui 7nädalase pojaga haiglasse sattusime teatasid seal arstid, et olen üle toitnud oma lapse, pidin hakkama hoidma kolme tunniseid vahesid söögikordadel ja sealt mu raskused hakkasidki. Kui seni sõi laps öö jooksul 3-4 korda, siis peale neid 3h katsetusi, ei jõudnud ma enam kokkugi lugeda kui mitu korda ta öö jooksul sõi.... Arvasin, et pean vastu pidama kuniks laps saab kolme kuuseks, et siis hakkan talle rinnapiimaasendajat andma ja lõpetan selle jamamise rinnaga toitmisel. Esiteks lapse issi arvas, et peaksin vastu pidama kuni laps saab 6kuuseks (vist hirmust, et kui RPA-le laps üle läheb, siis ei saa ta enam end vabandada sellega et ta ei saa last hoida kuna tal pole tisse mida poiss nii vajab).Teiseks ei arvand poiss RPA-st miskit. Esimesel korral sõi, kuid nõudis siiski rinda peale ja sõi nagu poleks kunagi enne süüa saanud. Teisel korral ei võtnud enam suu sissegi. Pudelit ta peale seda võtnud pole ja lutti ta ka ei taha. Öösel rinna asemel veepakkumine ei tule kõne allagi, sellest tuleb aind paksu pahandust ja palju kisa. Nüüdseks on kutt peaaegu juba kaheksa kuune ja ma söödan teda ikka rinnaga. Täielik eneseületus ma ütlen. Olen olnud tublim ja vastupidavam kui ise algul julgesin loota ja uskuda.
See-eest olid gaasivalud meil kergema poolsed, mitte just olematud, kuid olin hullemaks valmistunud õepoja näitel.
Samuti esimesed 2 hammast tulid ka suht ilma nututa, väike virin oli, kuid ei saa kindel olla, et just hammastest. Järgmiste hammaste valutus tulekus ma enam nii kindel pole. Kutt on viimased päevad kahtlaselt jonnine. Aga eks näis mõne aja pärast kas asi just hammastes on.
Muidu areneb ta igapäev jõudsalt. Eile näiteks potsatas pepule, mitte enam sirgeseljaga pikali:)
Nende kuude jooksul pole ma kuskil ilma lapseta käinud (hambaarst ei lähe arvesse). Pole kordagi saanud end välja puhata. Rahulikult pesus olen saanud käia täpselt ühe korra. ülejäänud korrad on pigem vee alt läbi jooksmised:)
Ja eriti igatsen ma õhtuti klaasikest veini (mitte et ma varem oleks iga õhtu veini joonud, aga eks ikka soovitakse seda kõige enam mida ei saa. Ning arvan kui rinnaga toitmise lõpetan, siis kaob ka veini isu:))) eks keelatud vili ole ikka kõige magusam).
Aga veel rohkem kui klaasikesest veinist tunnen ma puudust kaisus magamisest. Ses suhtes on poja ikka põhjalikult me elu muutnud. Lisaks kogu mu ajale ja energiavarudele on ta oma valdusesse võtnud ka meie voodi:) .
Aa ja mehe peale ärritun ma kergemini viimasel ajal. Ju vist asi selles on et ma tahaks end lihtsalt välja puhata, aga võimalust pole. Üldse ärritun ma viimasel ajal rohkem ja kergemini. Igasugune kriitika ja õpetamine lapsekasvatamise sutes ajab lausa vahutama.
Ja olgugi, et Musi vahel oma "isekusega" mu tigedaks ajab(tigedaks on leebelt öeldud vahutan pigem vihast:) ) on ta ikkagi parim nii armas on vaadata kui ta me Numpsikuga tegeleb. (olgugi et vähe aga see- eest naudib poja seda täiega.) Ja kui ta veel mulle mõni päev paar vaba tundigi võimaldaks, et saaksin lihtsalt minna välja end tuulutama ilma lapseta või võtaks lapse ja läheks ise paariks tunniks välja et saaksin natukenegi magada, oleks ta MEGA. Aga seda ei juhtu iial või vähemalt mitte enne kui kutt juba tunduvalt suurem on:( Seniks pean leppima faktiga, et ka nii vähese unega peab mul jätkuma energiat nii poja kui mehe jaoks. Aind raske on igapäevaselt nii palju energiat kulutada, kui kuskil end laadida ei saa.
Talvel ütles Musi ikka et ta peab käima trennis ja piljardis just selle pärast, et end "laadida".Mina aga pean kogu oma energia saama kodus pojaga tegeldes.
Lisaks tunnen ma puudust sellest, et saaks juuksurisse minna. Mitte, et mul juuksed hullult välja oleks kasvanud. Käin ikka aegajalt ennast juuksurile ettenäitamas, aga puudust tunnen just sellest salongis käimisest. Hea lõõgastav tegevus. Ja oi kui palju parema enesetundega juuksurisalongist alati välja tulen. (Mehed ei mõistagi seda)