Huh

Käisime täna ortopeedi juures. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid hoopis sellest, et kutt magab juba peaaegu 2tundi. Seda pole juhtunud sellest ajast saati kui väljas see pakane alguse sai. Nii et naudin veel seda natuke ja teen omale tassi teed ja söön mõned küpsised vaikuses:)

rõõm väikestest asjadest

Eile tundsin esimest korda "miljoni aasta jooksul", rõõmu kodu koristamisest. Nii tühine asi muidugi, aga ma pole juba ei tea mis ajast (tegelikult tean küll mis ajast) jõudnud kodus koristada kui meest kodus pole. Muidugi ei sära kõik viimse peal, kuid üldmulje ise juba on parem. Need pirakad tolmurullid mis olid vallutanud seinte ääred ja voodi aluse ja kõik muud võimalikud alad, läksid WCpotist veega alla. Oli see vast kergendus. Nüüd ootan natu soojemat ilma, siis lähen käin pojaga poes, et kummikindaid osta ja siis püüan alustada vannitoas küürimisega. Seal ei paista ka klaassein enam läbi. :(
Iga päevaga läheb ehk elu taas paremaks. Ja ehk ühel päeval jõuan poja kõrvalt ka mehele õhtuks süüa teha:). Poja peab veel vaid natu kasvama et ta oskaks juba ise asju haarata, ehk siis suudab ta omaette natu rohkem kui 5mintsa olla.

Pojast nii palju, et ta endiselt päeval toas ei maga ja oma voodisse ei lase ta ka ennast veel endiselt panna. Ei tea kuda ta selle küll ära tajub, kuid nagu ta sinna panna nii lähevad silmad suureks ja ümmarguseks, peale seda ei taha(või ei julge) ta enam pikalt uinuda.Aga ärgu siis magagu päeval kui tõesti ei taha, aga võiks siis vähemalt öösel magada ja ka minul ja mehel magada lasta.
Söötmisest nii palju, et kolme tunniseid vahesi ma ei hoia, kui ta just ei maga, küll aga püüan hoida vahet vähemalt kahe tunnisena. Vahel(kuid harva) õnnestub see lausa ilma suurema kisata. Paar õhtut järjest on tal gaasivalud kell 10 õhtul alanud. Kahju teda lausa vaadata, kuid õnneks on meil suht osav issi, kes suudab neid leevendada. Varsti on kolme kuune ehk mööduvad gaasivalud ja saab mõne öö ka paremini magatud ja eriti loodan et ta nõuaks öösiti vähem syya ja magaks pikemalt. Eks see ühel päeval kõik juhtubki ja eks me ühel päeval saame ka oma voodi tagasi:)

Numpsiku strateegilised mõõdud vol2

Täna käisime arstil ennast ettenäitamas. Katsetused söögiaegadega soovitati hetkel pooleli jätta ja toita nii nagu laps tahab, oluline on et ööpäeva jooksul oleks vähemalt ükski söögikordade vahe vähemalt kolm tundi.

Ja nüüd mõõtude juurde:
Kaal 5470 g
Pikkus 61 cm
PÜ 40cm

kaalu ja peapoolest tugev Eesti keskmine aga kasvuga tegime keskmistele ära, kkeskmiseks loetakse siis 2 kuistel poistel umbes 58cm :)

massaaz:)

Eile käisin Numpsikuga siis esimest korda massaazis. Tundus et talle vist isegi meeldis, kindlalt väita ei julge, sest nii mõnedki vääksud tulid seal kuuldavale küll. Sõbrantsi reklaamitud hea uni peale massazi ei pidanud meie kuti puhul taas paika. Mida oligi arvata:P Küll aga oli tal veel suurem isu kui tavaliselt (see on tal tavaliseltki suur).
Massöörilt saime kiita, et oma kahe kuu kohta on meil väga tublisti arenenud poiss(seda räägib ta ilmselt kõigile emadele, et need ei närvaks:P) . Küll aga hakkas ta seal veel paremini oma pead kõhuli olles hoidma (meelespea mulle-pean laskma maalt mänguasju talle linna tuua). Ja otse loomulikult imestas massöör me kuti pikkuse üle... kui pikk ta täpselt on ei oska veel öelda, läheme täna alles mõõtmisele kaalumisele aga pikk on ta meil küll:)

Söögitralli jätkuks nii palju, et neid kolmetunniseid vahesi ma enam ei hoia. Minu ja lapse närvide säästmise huvides. Eks täna räägin meie arstiga ka ja kuulan mis tema kogu meie seiklustest arvab. kutt aga tundub olevat rahulikum peale seda kui lõpetasin ta piinamise nende söögikordadega. Aga eks näis kuda edasi läheb.:)

Numpsiku strateegilised mõõdud

Et siis ise ka tulevikus mäletaks:)
16.11.09
Kaal 3980g
Pikkus 56cm
PÜ 38

18.12.09
Kaal 4360g
Pikkus 57,3 cm
PÜ 38,5

ebaõnnestunud emana

Mul on imearmas, numpsik poja. Kahju vaid, et tal nii saamatu ema on.
Olen kõik valesti teinud alates ta sünnist saati. (ainuke, mis vist õigesti on läinud on see, et armastan teda kohutavalt).
Alustuseks ei krooksutanud last piisavalt, mille tulemusena ei taastunud tal õigeks ajaks sünnikaal.
Seejärel suutsin ta liialt rinnale harjutada, mille tulemusena ta olekski söönud 24/7 kui oleksin jõudnud seda vaid nii palju teha.
Siis viidi meid üks päev kiirabiga haiglasse, pisikesele pandi tilguti ja möödus mitu magamata ööd. Põhjuseks tõenäoliselt siis see et toitsin oma lapse üle.
Nüüd aga püüan võõrutada teda siis rinnast. Et sööks harvemini kuid korralikumalt. Selle tulemus on siis nüüdseks peale sööki armas numpsik naeratav poja kuni maksimum tund aega ja siis 2 tundi lohutamatut nuttu. Eks sõltuvusest olegi raske lahti saada. Aga kas pole seda liiga palju ühele väiksele ilmakodanikule, kes pole veel kahte kuud vanagi. Mingist rutiinist ei saa meil juttugi olla. Mis on väsitav nii mulle, kallile issile kui ka loomulikult meie Numpsikule.
Huvitav kui kaua läheb selle võõrutamisega?Hetkel on see kõik juba üle nädala kestnud:(

Magamata ööd ja kisarohked päevad on mu närvid viimsepeale üles kruvinud, mille tõttu ärritun iga väiksema asja peale ja loomulikult valan ma selle mehe peale välja. (anna mulle andeks Kalli).

Sellegi poolest on mul Numpsik poja ja kahju et tal nii saamatu ema on. Ma püüan.

Kannatust ainult kannatust, kuskil polegi öeldud, et lapse kasvatamine lihtne on....