OKTOOBER

Vahepeal, sai meil Kalliga 7 aastat kohtumisest. Sain siis selle puhul 30 roosi. Mina kingitust ei teind, raha pole:)
Peale kopsupõletikku sai poja vaid 4 päeva lasteaias käia. Neljandal päeval sõime järgi minnes oli tal metsik nohu, ja nii tuligi ta koju jätta. Ravisin nädal aega. Saime ta nohust peaaegu lahti, kui oli vaja käia ühel üritusel ja siis muidugi maal. Tulemuseks taas ägenev nohu. Kuna Nunnul oli 6.detsembriks opi järjekord lastehaiglaspandud, siis mõtlesin õudusega kuda ma sel ajal ta küll terve saan hoida. Et kui ta nüüd terveks saab ja sõime, siis mis ajast ma teeda kodus pean taas hoidma, et ta terve oleks ja haiguse korral jõuaksin terveks ravida. Panin siis hoopis erakasse talle opi aja. Ja oi seda närvitsemist. Sest kuni opi hommikuni, polnd päris kindel, kas ta on piisavalt terve opi jaoks.
31.okt oli Nunnul siiski adenoidi op. Päris raske on alla 2aastasele seletada, et kullakene emme ei saa sulle süüa anda, kannata veel mõned tunnid. Op oli hommikul peale 11 natuke. ja poja oli niikaua söömata (eelmisest õhtust saati). Viisin ta siis opi saali, narkoosi pandi ta mul süles. Algul arvasin, et hakkan töinama juba siis kui haiglasse läheme. Tegelikult pidasin vastu kuni poja oli opile saadetud ja mina kohvikus hommikukohvi juues Kallile toimuvat ümber jutustasin.
Op ise oli kiire. Mingi 20 mintsa äkki. Nii et kohe kui palatisse olin tagasi jõudnud, tuli õde mind otsima, et poja juurde kutsuda. Kuna op on läbi ja narkoosist toibumisel on parem kui emme on kõrval. Nunnut nähes tulid taas pisarad silma. Nii väike ja õnnetu tundus ta seal. Nägu natu verine, särk verine(ninast ju natu immitses) ja kanüül käes. Õnneks ta magas veel ja seega oli mul natu aega toibumiseks. Teised, suuremad lapsed nutsid ja vingusid narkoosist toibumisel ja isegi emmed-issid ei suutnud rahustada. Ootasin õudusega poja toibumist. Õnneks midagi hullu polnud. Paar korda nagu hakkas unesegaselt nutma, siis võttis mu käest kinni, mudis seda ja jäi taas tuttu. Magas vist oma lõunaund :) Lõpuks kui ärkas, võttis ilusti lonksu vett nagu arstitädid olid palunud. (suuremad lapsed seal kõik keeldusid ). Ja siis hakkas poja minuga pahandama. Muud kui kurtis Aiia! Aiia! Õde tuli siis vaatama, et mis ja kust valutab, et äkki vaja rohtu anda. Tegelikult nõudis poja hoopis oma tühja kõhu täiteks SAIA:)
Siis tunnistasid arstid ta piisavalt toibunuks, et saaksime oma palatisse minna. Sinna toodi pojale üks jäätis ja ka issi sai vaatama tulla. Issi tuleku üle oli isegi suurem rõõm kui jäätise. Ja just siis kui tundus, et nii nüüd on ta piisavalt kõbus ja toit on sisse jäänud, et võiks koju minna, kustus poja ära:) tukkus veel 2h.
Kodus oli ta veel veitsa uimane aga tunduvalt kõbusam kui julgesin loota. mina aga olin kuskilt omale nohu külge haakind, mis sai muidugi ka pojale edasi antud( mis polnud parim mis talle peale oppi külge haakida)