rõõm väikestest asjadest

Eile tundsin esimest korda "miljoni aasta jooksul", rõõmu kodu koristamisest. Nii tühine asi muidugi, aga ma pole juba ei tea mis ajast (tegelikult tean küll mis ajast) jõudnud kodus koristada kui meest kodus pole. Muidugi ei sära kõik viimse peal, kuid üldmulje ise juba on parem. Need pirakad tolmurullid mis olid vallutanud seinte ääred ja voodi aluse ja kõik muud võimalikud alad, läksid WCpotist veega alla. Oli see vast kergendus. Nüüd ootan natu soojemat ilma, siis lähen käin pojaga poes, et kummikindaid osta ja siis püüan alustada vannitoas küürimisega. Seal ei paista ka klaassein enam läbi. :(
Iga päevaga läheb ehk elu taas paremaks. Ja ehk ühel päeval jõuan poja kõrvalt ka mehele õhtuks süüa teha:). Poja peab veel vaid natu kasvama et ta oskaks juba ise asju haarata, ehk siis suudab ta omaette natu rohkem kui 5mintsa olla.

Pojast nii palju, et ta endiselt päeval toas ei maga ja oma voodisse ei lase ta ka ennast veel endiselt panna. Ei tea kuda ta selle küll ära tajub, kuid nagu ta sinna panna nii lähevad silmad suureks ja ümmarguseks, peale seda ei taha(või ei julge) ta enam pikalt uinuda.Aga ärgu siis magagu päeval kui tõesti ei taha, aga võiks siis vähemalt öösel magada ja ka minul ja mehel magada lasta.
Söötmisest nii palju, et kolme tunniseid vahesi ma ei hoia, kui ta just ei maga, küll aga püüan hoida vahet vähemalt kahe tunnisena. Vahel(kuid harva) õnnestub see lausa ilma suurema kisata. Paar õhtut järjest on tal gaasivalud kell 10 õhtul alanud. Kahju teda lausa vaadata, kuid õnneks on meil suht osav issi, kes suudab neid leevendada. Varsti on kolme kuune ehk mööduvad gaasivalud ja saab mõne öö ka paremini magatud ja eriti loodan et ta nõuaks öösiti vähem syya ja magaks pikemalt. Eks see ühel päeval kõik juhtubki ja eks me ühel päeval saame ka oma voodi tagasi:)