ebaõnnestunud emana

Mul on imearmas, numpsik poja. Kahju vaid, et tal nii saamatu ema on.
Olen kõik valesti teinud alates ta sünnist saati. (ainuke, mis vist õigesti on läinud on see, et armastan teda kohutavalt).
Alustuseks ei krooksutanud last piisavalt, mille tulemusena ei taastunud tal õigeks ajaks sünnikaal.
Seejärel suutsin ta liialt rinnale harjutada, mille tulemusena ta olekski söönud 24/7 kui oleksin jõudnud seda vaid nii palju teha.
Siis viidi meid üks päev kiirabiga haiglasse, pisikesele pandi tilguti ja möödus mitu magamata ööd. Põhjuseks tõenäoliselt siis see et toitsin oma lapse üle.
Nüüd aga püüan võõrutada teda siis rinnast. Et sööks harvemini kuid korralikumalt. Selle tulemus on siis nüüdseks peale sööki armas numpsik naeratav poja kuni maksimum tund aega ja siis 2 tundi lohutamatut nuttu. Eks sõltuvusest olegi raske lahti saada. Aga kas pole seda liiga palju ühele väiksele ilmakodanikule, kes pole veel kahte kuud vanagi. Mingist rutiinist ei saa meil juttugi olla. Mis on väsitav nii mulle, kallile issile kui ka loomulikult meie Numpsikule.
Huvitav kui kaua läheb selle võõrutamisega?Hetkel on see kõik juba üle nädala kestnud:(

Magamata ööd ja kisarohked päevad on mu närvid viimsepeale üles kruvinud, mille tõttu ärritun iga väiksema asja peale ja loomulikult valan ma selle mehe peale välja. (anna mulle andeks Kalli).

Sellegi poolest on mul Numpsik poja ja kahju et tal nii saamatu ema on. Ma püüan.

Kannatust ainult kannatust, kuskil polegi öeldud, et lapse kasvatamine lihtne on....