kahe heinakuhja vahel..../peale peavalu ja meenutusi, et mul on blogi
Hetkel tunnen end kui kahe heinakuhja vahel seisev kits. Nagu oleks valik tehtud ja samas nagu tahaks midagi muud. Tahaks kindlust ja seda ühte. Oi kuidas on ära väsitanud tunne, et mul polegi nagu enam kohta mida koduks nimetada.
Jah maal on hea, liigagi hea. kuid see nagu pole enam minu. Vanemad ootavad alati pikisilmi koju mind külla, kuid samas tunnen kuidas rikun sellega nende tava elurütmi.
Lähen oma üürikasse ja isegi seal ei tunne ma ennast enam nagu kodus. Olen seal nii vähe. Liigagi vähe. Odavam oleks ehk hotellis ööbida, kui seda korterit üürida( arvestades, kui vähe ma seal olen). Olgugi, et seal on kõik mulle kallid asjad, kõik mu mänguasjad ( suur mõmmi, vana pärdik, uus pärdik, jänku, Nupsu ja kõik teised), ei tunne ma seal ennast ikka hästi. Kodus ju tahaks vahel pahas tujus olles koristada ( visata ära kõik mis tuska tekitab) , aga ei teki erilist soovi koristada, kui tead et mitte ükski nendest poriplekkidest koridori põrandal pole minu tekitatud, mitte üks rasvaplekk pliidil pole jäänud sinna minu kokkamisest, wc-pott-no seda parem ei tahaks mainidagi. Miks pagana päralt siis peaksin seda tegema. Tahaks lihtsalt kerida ennast kerra ja lihtsalt olla... peita ennast maailma eest... ja mul polegi enam sellist kohta. Pole kohta kus tunneksin ennast "kodus".
On koht, kus ootan, peale igat hambapesu, kommunaalide arvet. Õnneks pole seda veel esitatud. või vähemalt mina ei tea sellest midagi. Aga ometi olen seal rohkem kui oma üürikorteris. Isegi mu hammbahari ja matsalka on seal:)
Tahan ära seda segadust oma hingest. Tahan kindlust ja turvatunnet. Tahan kordki üle pika aja olla kuskil, kus saaksin öelda et olen kodus. Õhtul töölt lahkudes ei teagi kuidas nimetada kohta kuhu lähen( üürikas,?) . No jah...teegelikult pole ma alati päris kindel kas üürikani jõuangi. Aga kuhu siis lähen. Kuidas seda kohta nimetada? Ei tea isegi. :(
Ja see kõik tekitab segadust. Olen ühest ängistust tekitavast tundest alles oma hinges jagu saanud ja juba on järgmine asemel.
Jah maal on hea, liigagi hea. kuid see nagu pole enam minu. Vanemad ootavad alati pikisilmi koju mind külla, kuid samas tunnen kuidas rikun sellega nende tava elurütmi.
Lähen oma üürikasse ja isegi seal ei tunne ma ennast enam nagu kodus. Olen seal nii vähe. Liigagi vähe. Odavam oleks ehk hotellis ööbida, kui seda korterit üürida( arvestades, kui vähe ma seal olen). Olgugi, et seal on kõik mulle kallid asjad, kõik mu mänguasjad ( suur mõmmi, vana pärdik, uus pärdik, jänku, Nupsu ja kõik teised), ei tunne ma seal ennast ikka hästi. Kodus ju tahaks vahel pahas tujus olles koristada ( visata ära kõik mis tuska tekitab) , aga ei teki erilist soovi koristada, kui tead et mitte ükski nendest poriplekkidest koridori põrandal pole minu tekitatud, mitte üks rasvaplekk pliidil pole jäänud sinna minu kokkamisest, wc-pott-no seda parem ei tahaks mainidagi. Miks pagana päralt siis peaksin seda tegema. Tahaks lihtsalt kerida ennast kerra ja lihtsalt olla... peita ennast maailma eest... ja mul polegi enam sellist kohta. Pole kohta kus tunneksin ennast "kodus".
On koht, kus ootan, peale igat hambapesu, kommunaalide arvet. Õnneks pole seda veel esitatud. või vähemalt mina ei tea sellest midagi. Aga ometi olen seal rohkem kui oma üürikorteris. Isegi mu hammbahari ja matsalka on seal:)
Tahan ära seda segadust oma hingest. Tahan kindlust ja turvatunnet. Tahan kordki üle pika aja olla kuskil, kus saaksin öelda et olen kodus. Õhtul töölt lahkudes ei teagi kuidas nimetada kohta kuhu lähen( üürikas,?) . No jah...teegelikult pole ma alati päris kindel kas üürikani jõuangi. Aga kuhu siis lähen. Kuidas seda kohta nimetada? Ei tea isegi. :(
Ja see kõik tekitab segadust. Olen ühest ängistust tekitavast tundest alles oma hinges jagu saanud ja juba on järgmine asemel.
postitas jalutaja | 03:31
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht