eelmine nädalavahe...

Aga käisin lõpuks korra taas maal. Vahelduseks on päris mõnus käia märtsikuus kodus ka ilma et sealt oleks hunnikus halbu uudiseid.
Käisin vanaema vaatamas:) Kahju tast täitsa. Aga kui arvestada kui sitke on ta eluaeg olnud, ehk on ka see kord lootust. igaljuhul jututeemasid jätkus seinast seina. nii selliseid mida oligi tema suust oodata, kui ka selliseid mille lausumine Mammi poolt pani isegi onunaise köögis suuammuli kohapeal seisma...Kergendav oli kuulda, et lõpuks ometi on Mammi targemaks saand ja oma silmad avanud. Ja oh seda üllatust... esimene kord peale Papi surma, ei küsinudki Mammi mult laste kohta. Vaid teatas: kui sa ise oled oma eluga hetkel rahul, siis üksinda minule rõõmu valmistamise pärast sa küll veel omale last ei pea hankima:) Oi mu Mammi on armas.
Hiljem korjasin poest hunniku küünlaid ja läksin surnuaeda neid süütama. Kummaline milline rahu oli korraks hinges peale Papi haual käiku (pisarad ei läinud siinkohal mulle üldse korda, see oli loomulik), aga märtsi algusest saati on mu mõistus ja hing täielikus kaoses eksisteerinud. Paanikahood olid nii tavalised minu puhul... ja nüüd korraks olin nii rahulik. ....................................................................................