Laupäeval oli kutil taas see päev kui miskit toimus esimest korda. Näiteks käis ta esimest korda saunas. Veel sõi ta esimest korda leiba ( ja suht ahnelt, pidin selle leivakääru ikka päris kiirelt ära võtma ja osa suhu ahnitetud leivast välja kookima)
aga olgu märgitud, et mind ajab vihast lausa keema kui keegi arvab, et teab paremini mis mu laps sööma peaks jaa kui palju. Mul on küll ülimalt tore ämm, kuid kui ma olen korduvalt öelnud, et laps sööb seda mida mina annan, või luban anda, siis peaks see nii ka olema. aga ei mõni leiab ikka, et teab paremini. Eelminekord sain noomida selle eest, et lapsele nii vähe kartulit annan korraga( no esimese korra kohta on see lusikatäis max kaks täiesti piisav kogus) Siis kommenteeriti, et annan liiga palju putru, et söödan lapse paksuks. Siis korraga avastas vanaema, et oleks tore lusika külge jäänud jäätis lapsele anda. Turtsusin natuke, kuid arvati et teen nalja.
See kord siis arvas rahvas, et on tore lapsele sööta vaarika toormoosi, mis on kuhja suhkruga eelmisel aastal sisse tehtud. Ja tagatipuks anti lapsele ülimagusat morssi. Pol siis ime kui kutt mul juurviljadest keeldub.
Maal käimine peaks ju puhkust tähendama, mina aga pean kullipilgul jälgima, kes mida lapsele sisse söödab, et pärast suudaksin tuvastada, millest punnid tulevad.
Igaljuhul varsti hakkan ma ikka kõva häält küll tegema, kui see peaks korduma ja kallis issi miskit ette ei võta.