harjutust alga

Poja ajas end just diivani najal püsti... ja otse loomulikult lasi käed lahti...õnneks oli emme kohe kõrval püüdmas:)

Et siis nii....

Kui nüüd kedagi huvitab (tõenäoliselt küll mitte), miks ma aind lapsest kirjutan, siis põhjus on lihtne. Mu elus polegi väga midagi muud. Või noh on. Aga ei miskit märkimisväärset. Hommikud algavad sellega kui laps ärkab,magama lähen õhtul siis kui laps läheb magama. Päevi ja öid sisustavad hetked, kui laps kisab, või naerab või ronib kuhugi või siis kui jalutan taga väljas. Kadunud on päevareziim kus ta kindlal ajal väljas magama sain. Nüüd väljas jalutades on pigeem erandid need päevad kui ta tõesti kärus magab, varem oli vastupidi, erandid olid need päevad kui ta ei maganud kärus.
Eile jõudsin siis nii kaugele, et lasin mehel lapsevoodile ära võetud külje tagasi panna. No ei olnud enam normaalne, et õhtul last ta voodisse magama pannes ta sealt oma 12x (miinimum) välja ronib. No ütleme nii, et poja just ei rõõmustanud selle üle. Tegelikult oli ta lausa hüsteerias. Ning veel tänagi oli raskusi lõuna ajal tema voodisse saamisega. Sellist kisa pole meil just tihti.
Aga siiski on lahe vaadata kuda ta iga päev miskt uut õpib ja iga päevaga aind asjalikumaks muutub. Ma endiselt ei jõua teda ära imetleda.

Mis siis aga veel mu elus põnevat on?
Näiteks käin esmaspäeva õhtuti hambaarsti juures. Kulukas tegevus. Samas ainuke hetk kui saan kuskil käia nii, et last kõrval pole. Samas ega hambaarsti juurde ka just lihtne saada pole. Enne pean mehele kaks nädalat pinda käima, et ta tuleks peale tööd kohe koju. Seni on ta ikka püüdnud samale ajale miskit muud orgunnida.
Lisaks olen see kuu käinud kahel sünnipäeval lapsega. Ja siis arsti juures ja muidugi ikka laps kaasas.
Näitasin arstile igaksjuhuks oma sünnimärgid ette. Vaatas üle. Suuremat tähelepanu pööras kolmele sünnimärgile, millest üks on healoomuline kasvaja, mis tekib tavaliselt putuka hammustusest ja kaob tõenöoliselt 30-40 aastaga ise ära. Et siis polegi enam kaua jäänud oodata. See "sünnimärk" on mul olnud mäletamist mööda umbes 10-12 aastat.

6 kuud e. pool aastat

vot nii on siis lood. meie poja sai poole aastaseks

kihvad

meie poja saab nädalavahetusel 6 kuuseks!!!!!!!!!!! juba onju ... metsik kuda aeg lendab.
Täna avastasin, et alt paistab kaks hammast. :)täitsa kasvavad teised juba. eile neid seal veel näha polnud, tunda oli, aga näha mitte.:)

EMADEPÄEV

Tahtsin kirjutada siia midagi mis kirjeldaks mu tundeid, minu esimesel emadepäeval emana, kuid ei leidnud kuidagi sõnu. Siis lugesin Muti blogist sellise luuletuse kohta. Ja olgem ausad see kirjeldab mu viimase peaaegu 6kuu tundeid ja hetkeid kõige paremini. (Mutt loodan , et ei pahanda et selle copysin.)



Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine - mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.

(L.Tungal)

veel arengust

Igal heal asjal on ka oma halvad küljed. Näiteks, nüüd kus kutt õppis roomamise ära, siis ta ei virise nii palju enam, tegeleb vahel ka omaette oma mänguasjadega. Päris lahe on vaadata kuidas ta tühja pudelit mööda põrandat taga ajab. Samas on nüüd ööd veel keerulisemaks läinud, sest nüüd pean ma veel lisaks pidevale toitmisele ka jälgima, et ta voodist välja ei roomaks. Üks öö ärkasin näiteks selle peale, et kutt lükkas varbad mulle suhu ja oli suunaga voodiotsa poole, ja päris lähedal juba äärele. Ja muidugi oi kui mitmeid kordi on ta peaga vastu voodipäist roomanud. Ja mingil kummalisel põhjusel ta viriseb veel rohkem öösel kui enne. Kuigi arvasin, et enam rohkem viriseda ei anna. Annab ikka küll ja palju valjemini:)

Aga ikkagi on lahe vaadata kuidas ta iga päev aina asjalikumaks läheb.

Märksõna

Tänase päeva märksõna on LAISKUS. No midagi pole parata, mitte kui miskit ei viitsi teha.

(Meeldetuletus endale: sammulugeja kell tuleb uuesti seadistada. täna enne kahteiist vaatasin käidud sammude arvu8900 ja ühel hetkel oli taas 160. Ju siis algas tal uus päev ja nullis ära:(igaljuhul kokku tuli 14000 sammu, natu peale)

areng

mingil hetkel, reedel tuvastasin, et nüüd ongi käes aeg kui võib Numpsiku liikumis viisi tõesti roomamiseks nimetada. Seni ta küll liikus edasi, kuid ei saanud päris hästi aru, kas see ikka on roomamine. Kuidagi nagu kapsaaussi meenutas see mulle varem. Nii et Numpsiku roomamis aega hakkan lugema umbes 30.04 st. Eile näiteks käisin juba poes sahtlitele lapselukke soetamas. Sest kutt nagu liikuma hakkas nii jõudis sahtlini võttis ilusti käepidemest kinni ja tõmbas selle lahti. Nüüd siis panin ühele sahtlile luku. Õnneks pole ta veel taibanud teist nii madalal olevat sahtlit sikutada. Käib aind seda ühte järjepidevalt mingi aja tagant sikutamas. Ikka kinni. Kuri pilk( või mulle vähemalt tundub et see on kuri) üle õla minu poole vaatamas ja siis edasi liikumas.
Arengust veel nii palju, et ööunega pole endiselt muutusi. terve öö toidan teda. Endiselt olen hullult väsinud. Kahjuks pole ka suurt abi Musilt oodata. Ta mingil põhjusel keeldub öösel lapsega tegelemast. hea kui ta seda päevalgi natu teeb, KUI teeb. 24/7 rakkes olla ja samas pidevalt sellise väikese olevuse eest hoolitseda(vastutada) on ikka nii füüsiliselt kui emotsionaalseelt päris väsitav. Ega energiat suurt muuks nagu jäägi. Samas sai ikka hästi tehtud, kui otsustasime ta meie perre "tuua".
Muudkui imetlen ja imetlen teda, aga ei jõua ära imetleda ikka nii paganama hästi tuli ta meil välja:)