Rõdu ehk tõeline kergendus

Lõpuks ometi on lumi katustelt sulanud ja ma saan lapse ka rõdule magama panna. No ei jõua mina selle lopa sees kaks korda päevas jalutada. Senini muidugi tegin seda. Aga raske oli. Lisaks füüsilisele koormusele oli lisaks ka emotsionaalne raskus(vist võib seda nii nimetada). Sest ise puuhata ei saanud sel ajal kui lapsega väljas jalutasin (kui siis aind lapse kisast). Aga raskeks muutis asja ka see, et teadsin kuidas kodus on sada miljon asja mis tahaks tegemist. nt toad koristamist, pesu pesemist, kapid koristamist, põrandad pesemist ja tolmurullid likvideerimist, rääkimata siis veel sellest et ka ma ise vajan natuke hoolitsemist. Nüüd juba reedest saati magab kutt oma teist päeva und rõdul(väljaarvatud täna sest massaazi aeg jäi hiljapeale-kutt jäi autos enne magama kui koju jõudsime, täpselt maja ees). Mina aga saan sel ajal natuke oma närve ja jalgu puhata, vahel ka pead pesta ja muid asjatoimetusi teha (nagu näiteks blogi kirjutada:P) .

Igaljuhul on selel nelja ja peaaegu poole kuuga toimunud ka edasiminekut meie ja poja elus. Näiteks on tekkinud nii öelda väike päevareziim või nii öelda. Ehk siis tavaliselt ärkame umbes 6 ja 8 vahel. kell 10 õue jalutama (nüüdsest saab ka ta rõdule tuttu panna) siis mingi kella 13-14 vahel äratus ja siis kella 16-17 ajal taas tuttu õue seal jagub und umbes 18-19ni ja siit ka meie reziim lõppeb sest see kuna ta tuttu toas jääb on suht õnnemäng:). Aga eks kunagi (ma vähemalt loodan) tuleb ka selle jaoks oma kindel aeg ja siis hakkame unistama sellest, et ta õhtuti ja öösiti oma voodis magaks(A)

4 kuud

Uskumatu. See väike numpsik on meil olnud juba neli kuud. Sõbrannade jutte kuulates on meie numpsik ikka eriti raske juhus. Mitte ükski trikk, mis nende laste peal toimisid, meie poja peal ei toimi. Lapsed võivad ikka nii erinevad olla. Ja meid on just sellise keerulise fruktiga õnnistatud:).

Meie poja puhul ei kehti lause "lapsed kasvavd magades" . No ei maga poja nii palju nagu raamatutes kirjutatakse. Aga täielik tissi sõltlane on ta meil küll. Ei teagi kuna on lootust sellest pidevast tissitamisest lahti saada. Kohati on tunne, et ta on lihtsalt rinna otsas ja ei söö miskit aga rinda ära ka ei anna. Põrgu kõik need, kes ütlevad et ongi hea et laps lutti ei võta. Ilmselt pole need inimesed pidanud öösel 5 tundi järjest liikumatult olema.

Kuidas ma paanikat tekitasin

Üleeile mängisin pojaga, ja kui ta siis korraga suure suuga mulle otsa naeratas avastasin tal igeme külje pealt paar valget punni. Algul tundus et nagu villid oleks ülemisel igemel. Kurdan siis sõbrantsile muret, et kle mul kutil mingid villid suus. Tema, kui juba kahe aastase poja ema on ju ikka targem kui mina oma väikse titaga. Kuna ma aga õigesti ei kirjeldanud asja, siis pakkus tema välja et äkki on stomatiit, et pean kindlalt arsti juurde minema, et meil ühel tuutava pojal oli ka stomatiit, et see hullult valus ja nakkav. Otsustasin siis enne arstile aja kokkuleppimist selle sõbrantsiga kokku saada õhtul, et näitan talle kuti suud, et ta ju mäletab milline tema poja suu siis oli kui kutt haige oli.
Pakkisin siis poja ilusti riidesse ja läksime õtusele jalutuskäigule männiparki. Seal nägin tuttavat arsti. Selgus hoopis et minu pojal kumavad hambad läbi igeme külje välja... Hea lammas ma ikka olen:9 No aga pole mina enne näinud kuda väikestel titadel hambad tulevad. Seega minu teadmatus on adestatav:)
Nii et nüüd siis jääme poja hambaid ootama.

NUMMI

just vaatasin et APPI kui numpsik poja mul ikka on

roomamise ABC

Sättisime meie end vanaema pool magama minema.Kutt muidugi ei arvanud sest miskit... Hakkas hoopis oma varbaid imetlema. Üleöö oli talle kuidagi see varvaste haaramine nii kergeks saanud. Ja vupsti oligi varvas suus. Oh seda lapse rõõmu.
Ei läinud palju aega mööda kui ta keeras end voodis kõuli ja hakkas asju vaatama... ja siis see algas.
Käed tuleb ettesirutada jalad kõhualla kerida ja lükata siis taas käed kõhualt välja kookida, jalad kõhualla kerida ja madalstart edasi:) . Et kindel olla et näen ikka õigesti ja pärast keegi mind luiskajaks ei peaks, kutsusin ruttu oma ema vaatama. "Emps tule ruttu kutt roomab!" "Ah ära aja. APPI ta ju roomab Sul." (mida mina küll äsja olin öelnud onju)
Selle nädala areng on hämmastav... alustuseks hakkas ta korraga asju ilusti haarama, siis korraga küljele keerama ja siis edasi roomama...
Ma tegeld ei loodagi et ta nyyd kiirelt edasi roomab, las see oli pealegi aind sissejuhatus sellele mis mu poja tegema hakkab:)

areng

Poja keeras end seljalt kõhuli. Vot nii tubli on ta meil. Esimene keeramine läks küll nii kiirelt mööda, et ei saand arugi. Lükkasin siis kuti pikali tagasi ja lippasin kaamera järgi. Kaamerat sisselülitades vaatasin voilaa kutt juba kõhuli, ei jäändki kaadrisse. Ei jätnud jonni lükkasin uuesti pikali (hea ema ma ikka olen) ja nii saimegi kolmanda keeramise filmile. Nüüd saab seda vaadata ka issi, kui linna tagasi jõuame.

Edit: 04.03.2010 kutt üritas terve öö end keerata. öö magamata.
Edit: 05.03.2010 kutt siples ka tänase öö oma jalgadega ringi. Taas magamata öö.