Rõdu ehk tõeline kergendus

Lõpuks ometi on lumi katustelt sulanud ja ma saan lapse ka rõdule magama panna. No ei jõua mina selle lopa sees kaks korda päevas jalutada. Senini muidugi tegin seda. Aga raske oli. Lisaks füüsilisele koormusele oli lisaks ka emotsionaalne raskus(vist võib seda nii nimetada). Sest ise puuhata ei saanud sel ajal kui lapsega väljas jalutasin (kui siis aind lapse kisast). Aga raskeks muutis asja ka see, et teadsin kuidas kodus on sada miljon asja mis tahaks tegemist. nt toad koristamist, pesu pesemist, kapid koristamist, põrandad pesemist ja tolmurullid likvideerimist, rääkimata siis veel sellest et ka ma ise vajan natuke hoolitsemist. Nüüd juba reedest saati magab kutt oma teist päeva und rõdul(väljaarvatud täna sest massaazi aeg jäi hiljapeale-kutt jäi autos enne magama kui koju jõudsime, täpselt maja ees). Mina aga saan sel ajal natuke oma närve ja jalgu puhata, vahel ka pead pesta ja muid asjatoimetusi teha (nagu näiteks blogi kirjutada:P) .

Igaljuhul on selel nelja ja peaaegu poole kuuga toimunud ka edasiminekut meie ja poja elus. Näiteks on tekkinud nii öelda väike päevareziim või nii öelda. Ehk siis tavaliselt ärkame umbes 6 ja 8 vahel. kell 10 õue jalutama (nüüdsest saab ka ta rõdule tuttu panna) siis mingi kella 13-14 vahel äratus ja siis kella 16-17 ajal taas tuttu õue seal jagub und umbes 18-19ni ja siit ka meie reziim lõppeb sest see kuna ta tuttu toas jääb on suht õnnemäng:). Aga eks kunagi (ma vähemalt loodan) tuleb ka selle jaoks oma kindel aeg ja siis hakkame unistama sellest, et ta õhtuti ja öösiti oma voodis magaks(A)