Nunnu opist on juba pea 2 nädalat möödas ja nohust pole me ikka õieti lahti saanud. Nagu hakkab paremaks minema, nii me talle uue pisiku külge haagime. Viimase nohu tõi issi koju.
Minu suur ümmargune sünnipäev, ehk siis 30, oli suht vaikne. Mees kimas selleks ajaks välismaale ja mina istusin pool haige lapsega kodus. Külalisi vastu võtta ei saand, sest pojale polnud ju pisikuid vaja. Kaks töökaaslast käisid, kuid nemad hoidsid Nunnust eemale ja viiruseid lubasid et ei too:) lastega sõbrannasid uksest sisse ei lasknud. Või noh õigemini olin hoiatanud neid, et pole mõtet tulla, sest poja väga vastuvõtlik kõigele ja ta ise on ikka veel tatine.
Nii et järjekordselt (nagu ka eelmine aasta) oli mu sünnipäev suht tähtsusetu ja tühine. Mingil imelikul põhjusel on see nii juba viimased 5 või 6 aastat. Sest meheraas sunnib alati oma pere külastust peale.
Ja no mis ma teha saan kui ma pole kogu ta perest vaimustuses. Õnneks see aasta, tänu poja opile, ei pidanud me sinna minema ja kuidagi suutsin ära hoida ka ta õe külla tuleku. Kalli ei saand aru miks ma küll ta õde külla ei taha. Ja mina ei saanud aru, kuidas ta ei saa aru, et minu sünnipäev on ikka see kus ma saan kokku inimestega keda ma näha tahan, mitte nendega keda ma näha ei taha.
Mingil kummalisel põhjusel on mul tunne, et Kalli pere ignoreerib viimasel ajal kõike mis ma neile ütlen. No kuidas teisiti saab seletada fakti, et iga kord kui helistatakse küsitakse üle asi mida ma olen juba korduvalt öelnud. Viimati siis küsiti umbes 10 x( liialdamata, pigem isegi rohkem kordi) üle, kas me siis isa sünnipäevaks maale sõidame. Olin juba eelmine kord maal käies kinnitanud, et me ei tule, sest Nunnul on op ja peale seda me ei sõida mitu nädalat kuhugi. Ikka suudeti iga telefonikõne ajal ja mitu korda ka linna sõidul see fakt üle küsida. Vägisi tekib küsimus, kas nad on kurdid või lihtsalt juhmid. Arvate et see ei tekita vastumeelsust sinna minna? Eksite. Peale igat küsimist, tahan ma sinna üha vähem minna.
Küsite, miks mulle seal siis ei meeldi? Mul isegi pole vanurite vastu midagi. Nad kannatab välja. Olgugi, et vahel viskab see lõputu vaidlus äiaga ikka kopa ette,aga kuna teda pidi see vaidlus just rõõmustama, no olgu siis.
Mind häirib see, et mul pole seal ühtegi kohta kus ma saaks rahus olla. Varem magasime kõige läbikäidavamas toas. Mina pojaga mingil kökatsil diivanil ja mees põrandal madratsil. Ühel hetkel kui poja enam ei püsind seal diivanil, sai ostetud madratsid ja kolitud teise tuppa põrandale kolmekesi ja õde koos õepojaga siis ette tuppa kupatatud. Miks nad sinna said aetud? No andke andeks. Minu väike nunnu on niigi kehva magama jäämise ja unega ja kui siis mõni tropp arvab et ta võiks oma diivanilt miskit Nunnule öelda, no siis pole enam lootustki ta ilma suurema kisata magama saada. Samuti need vanad diivanid ragisevad. Ja mis peamine. Mulle ei meeldi mgada koos võõrastega (mida nad minu jaoks just on). Kalli ju keelduks kategooriliselt minu juurde maale minemast, kui ta peaks mu venna või õe või nende lastega ühes toas magama. Ta keelduks juba siis kui ma ütleks et minu tuppa ta minna ei saa. Temal nimelt olevat vaja olla omaette. Aga mina?????????????
Nüüd ostsime maale uue diivani, kuna ma teatud põhjustel enam maas madratsil magada ei saa. Hea mugav diivan. Aga nüüd leiutas teatud inimene, et kui ta madratsid diivani ette tõstab, siis ta ju võib magada meiega ühes toas. Nagu see lõpetaks vana diivani ragisemise ja ma ju tean ikka et ta seal on....see häirib mind endiselt. Miks mulle ta õde ei meeldi? vahel mõned inimesed lihtsalt ei meeldi ja tema lihtsalt on yks nendest. No nii pealetükkivat inimest annab otsida. Nii "teeseldud naiivselt" tüütu . Ehk hakkas ta mulle lõplikult mitte meeldima hetkest kui avastasin, et ta laseb mu lapsel mu seljataga teha asju, mis olin just tema kuuldes ära keelanud. Või kui ta andis minu seljataga lapsele neid asju süüa, mida olin palunud mitte anda (nt kommid) ja kuidas ta minu kuuldes rääkis ühte asja aga mehe kuuldes hoopis vastupidist. Ja otse loomulikult meeldivad ju lastele need inimesed kes neil lubavad teha seda mida emmed keelavad.
No tõesti ta võiks muretseda omale oma elu ja jätta minu elu rahule. Võiksin sellest kirjutada lõputult, aga mis kasu sest on. See ei muuda midagi. Ikka on ta iga nädalavahetus nagu 5kop me autos ja ootab et takso ta maale viiks. Olgugi et ainuke hetk kui me tõesti mehega omavahel rääkida saaks ongi maalesõit,
(muul ajal jookseb see aeg kuidagi käest ära ja nii olengi avastanud,et me enam ei räägigi mehega. Äärmisel juhul 2 teemat mida puudutame kui ta koju töölt tuleb- Kas söök on valmis? miks pole? Seda tegidki aind süüa?? ja siis üks teema veel. Ja ongi kogu me vestlus. Päeva kohta teeb see umbes viis - kuus lauset. Kui ma just ei vingu millegi üle. Siis on lootust rohkem lauseid vahetada :) ) Aga ei, ma pean seda vähest väärtusliku aega raiskama kellegi suvalise inimese transportimise peale ja sel ajal ju oma asju ei aruta.
Nüüd olen saanud mehe nii kaugele, et ta pakkus välja et läheb siis koos lapsega maale ja mina jään linna. Mis kasu sellestki on. Siis saab "kallis" tädi teha lapsega mis ise arvab. Ja kui niigi tuleb poja sealt igakord mingi tõbiga koju siis ma ei taha teadagi millise kopsupõletikuga ta sealt seekord tuleks. Sest meest huvitab maal vaid see et ta saaks ommikul kaua magada ja päeval peaks võimalikult vähe lapsega tegelema.
Ja üleüldse. Miks mulle peab mehe pere meeldima, aga mehele minu pere mitte?
Ja ma ei mäleta et oleksin vingunud maal käigu üle siis kui aind kolmekesi sinna läheme ja seal oleme.
Nii siis tekitab see minus juba mitu päeva stressi olgugi, et laupäevani on veel aega. Ja stress pole sugugi hea. :(
Ehk aitaks kaasa see kui mees paneks konkreetselt mõned asjad õega paika. Et kui ma midagi ütlen siis nii ongi. Mitte et mees ei luba mul midagi halvasti öelda(muidu haavan veel teisi "õnnetu" saatusega inimesi) ja ise ka miskit ei ütle. Olgugi et oleme enne kokkuleppinud et mõnda asja ei lubata ja nii ongi.
Aga ju mees elab siis põhimõtte või vanarahva tarkuse järgi, et perekond on olulisem, naise saab ju alati uue otsida/leida
