krt

kohe võtan klaasi veini ja püüan rahuneda. Lihtsalt on ilmas inimesi kes oma "süüdimatusega" ajavad mu marru. No kuidas saab täiskasvand inimene nii saamatu olla. Ja oi kuidas ta meenutab inimest mu lapsepõlvest. Täpselt samasugune, kes arvab et tema jaoks lihtsalt PEAB kõik tegema, sest ta on ju üksi. Ainuke erinevus on ehk lastearvus, kuid täpselt samuti topib end teiste ellu ja ei saa aru et ta ei kuulu sinna. Sellest võib järeldada et üksikema elu on ikka nii lihte, sest kõik tehakse ju ette ära, terve maailm peab ju haletsema. krt ma olen ikka nii maru tige praegalt. mina pean paluma mitu nädalat et midagi saaks tehtud, kui siiski saab aga näetsa mõnel piisab vaid näpunipsutamisest ja juba lennatakse kohale.