hormoonid

Et nüüd siis jõudsin mina ka nii kaugele, et hormoonid hakkavad tegema kukerpalle.
Ise ka ei saa enam aru, mis mul viga on.
Tahan tunda, et olen endiselt kallis. Imelik varem ei vajanud ma üldse mingeid kinnitusi. Nüüd aga on korraga kõik nagu peapeale pööratud. Oh seda minu haiget fantaasiat, mis ajab pahad mõtted pähe. Kuid paar kuud tagasi oli nagu kindlam tunne. Käisin tööl, sain oma palga, polnud just mingi hiigel summa, kuid andis siiski mingit kindlusstunnet. Sest sain tasutud oma arved ja söögi lauale ostetud. Nüüd aga ei julge isegi kõssata, et tahaks poest miskit ja kui ka teen seda siis tekib taas tunne, et palun almust. Aga see ju pole nii või vähemalt ei peaks olema. Igaljuhul, lausejupid, :"kui tööd pole mine maale ja ole kasulik" või "kulutad liiga palju" või "mis Sa täna kasulikku tegid" ei tekita just kindlustunnet pigem paneb ennast veel rohkem muidusööjana tundma.

No igaljuhul loodan, et see tunne möödub peagi. Peab mööduma, muidu lähen hulluks...