märts tuleks kustutada kalendrist

mina 4a.... 18.märts 1986..........vanaisa Mihhailmina
11a, õde 4a 19 märts 1993 ...........vanaema Jevdokia
mina 18a, õde 11a 18 märts 2000............. onu Leo
et siis kerged matemaatlised tehted... ja näeme et kõigi nende taatumite vahel on 7 aastat...
ja pole veel kindel,kas see 19 märts ikka oli 19 või oli 18märts, kuna kindlat kellaaega öelda ei osatud...kummaline eks ole...ainuke mis siis öeldi oli...kesköö paiku.....raskeks teeb veel asja see,et kõiki neid syndmusi nägin ma ette... ainult konkreetse inimesega seostada ei osand....alati oli inimese kuju ja hääl moonutatud ja justkui läbi udu....
kartsin märtsi ...keegi ei suuda mind mõista... aga ma tõesti kardan seda kuud.... on raske teada,et midagi on toimumas/juhtumas, kuid ma ei saa ega oskagi midagi ettevõtta ega muuta.... sella aasta märtsikuu ööl nägin taas und... (kummaline, mõnele ehk naljakaski, kuid mitte mulle) ...nägin end meeletult nutmas ...
Palumas...Anumas.....
"palun ära mine, on veel vara"..."ma tahan sinuga ju veel kord koos olla...tahan ju sinuga veel rääkida"....."Palun"...
vastuseks vaid kuum kuid samas kylm, väga kylm, kallistus... ja sõnad....
" ...ära nukrutse...me kõigi aeg on kord tulemas"....
ja siis kadus see udune kogu, mis tundus niii võrras kuid samas niiii OMA....
ärkan... värisen...hinges on tohutu tyhjus ja samas meeletu hirm....pyyan end taas reaalsusse tuua...
praegu on aasta 2005 ... seega kindlalt veel 2 aastat aega.... kuid hirm hinges on pysimas... keegi ei mõista miks vajun tujust ära...miks käitun just nii nagu käitun....
mõni päev tagasi käisin kiirelt kodus... ei mingi pikalt etteplaanitud käik...vaid lihtsalt....olin ju niiii lähedal...kodus olles mõtlesin et peaks vanaisa vaatama minema... kuid mul oli nii kiire... pyydsin mõelda kainelt...tulin ju vaid paariks tunniks ja pealegi nädala pooleteise pärast tulen ju taas ja pikemaks ajaks. kyll siis jõuab ka rääkida... ja pikkalt rääkida
nyydseks tean, et seda aega pole... ei saagi enam kunagi olema.....
Korraga on taas saanud inimene mu unenäos konkreetsed selged jooned ja hääle... Ja taas ei ole enam midagi muuta....
Eile oli onu juubel... pidu aga lykati ajapuudusest järgmise nädala peale...
asjata... me oleks vähemalt viimast korda kõik koos olnud....
Nyyd siis selle asemel, et järgmisel laupäeval onu juubelit tähistada, matame hoopis vanaisa....

APPI ...liiga julm reaalsus.
Et siis tõesti ilus märtsi kuu.... andke mulle andeks, need keda ma ei suuda uskuda, et märtsis on ka midagi ilusat... mina seda ei mäleta... ja mul lihtsalt on seda raske uskuda....
Nyyd siis lisandub sellele reale veel yks taatum....mina 23a, õde 16a 13 märts 2005 ....... vanaisa Heldur....
PUHKA RAHUS....
ootan hirmuga järgmise aasta märtsi .... ja veel suurema hirmuga ootan mida toob 18 märts 2007...